Julius Eduard Sõrmus

VIIULIKUNSTNIK JULIUS EDUARD SÕRMUS


Praegu tähistab Sõrmuse kodutalu asukohta mälestuskivi. Alates 2013. aastast tähistab Luunja vald J. E. Sõrmuse sünnipäeva 9. juulil viiulimuusika päevaga „Punane viiul“. Esimesel kahel aastal toimus viiulipäev Sõrmuse talus. Alates 2015. aastast on toimub muusikasündmus Luunja roosiaias.

 


         
J.E. Sõrmus
Julius Eduard Sõrmus (9. juuli 1878 Luunja vald – 16. august 1940 Moskva) oli vastuolulise elukäiguga viiuldaja ja revolutsionäär. Tema elukäik on dramaatiline lugu kunstniku saatusest ajaloo keeristormides, valikutest ja veendumustest.

J. E. Sõrmus sündis Luunja vallas Kõivu külas Kure talus. Tema isa Jaak Sõrmus oli tuline C. R. Jakobsoni vaadete pooldaja. Väikesele Juliusele läksid hinge isa sõnad parunite vägivallast ja ülekohtust talurahva vastu. Ema Leena suust lauluviise kuulates tekkis poisis armastus muusika vastu. Kui Julius oli 6-aastane, kinkis isa talle viiuli, esimest õpetust sai poiss kohaliku keelpilliansambli juhilt Gustav Puksilt. Oma esimesed kontserdid andis poiss oma kodus Kurel ja naabritalus Ansi aias.

Julius õppis Hugo Treffneri eragümnaasiumis, seejärel astus Tartu Ülikooli, kus tudeeris esialgu õigusteadust, siis jätkas ajaloo-keeleteaduskonnas. 1902 siirdus nooruk Peterburi ning astus sealsesse konservatooriumi, kus õppis Leopold Aueri viiuliklassis. Osales 1905.–1907. a revolutsioonisündmustes, toimetas Peterburi eesti bolševistlikku ajalehte Edasi. 



.Revolutsioonilise tegevuse (lendlehtede levitamine, kõnede pidamine) pärast sattus ta tsaaripolitsei poolt tagaotsitavate nimekirja ning pidi Peterburist lahkuma.

Järgnevalt viisid turneed teda ligi 30 Euroopa riiki, kus ta esines arvukate kontsertidega, ühendades viiulimängu poliitilise agitatsiooniga. Sõrmus täiendas end Pariisi konservatooriumis ja Saksamaal. Pärast abiellumist inglanna Virginia Hollandiga sai viimasest tema klaverisaatja. Sõrmus oli muusikuna tuntud ja hinnatud rohkem Lääne-Euroopas kui sünnimaal. Eestis olid tal suuremad kontserdid 1914 ja 1922. Eriti suur menu oli tal Saksamaal. Dresdeni lähedale rajati lastekodu Sõrmuse kontsertidel annetatud raha eest, Dresdeni linnas anti ka ühele tänavale J. E. Sõrmuse nimi.

Võõrsil viibides kohtus Sõrmus korduvalt vene bolševike juhi V. I. Leniniga, sh 1909. a lõpul Pariisis. Ilmselt oli Lenini mõju talle suur – viiuldajast sai bolševik, veel samal aastal astus ta parteisse. Kui Sõrmus andis kontserdi Vene pagulastele, oli seda kuulamas ka Lenin, kes ütles viiulikunstnikule: "Ma olen teie muusikast nõnda mõjutatud, et pean oma kohuseks teile öelda: mängige, mängige, mängige! Ma korraldan teile toetuse, et võiksite õppida konservatooriumis." Lenin pidas sõna ja Sõrmus saigi Pariisis viiulit õppida.
Õpingud aga jäid osalt tema rahutu loomuse tõttu pooleli ning mängutehnika jättis seepärast soovida. Ometi oli tema esinemistes midagi sellist, mis kuulajaid lummas. Kirjamees Ferdinand Kull meenutas, kuidas Sõrmus mängis üht Bachi viiulikontserti: "Olen sama pala kuulnud ka teistelt viiuldajatelt. Neist mõned olid tehniliselt virtuoosid, kuid mitte ühegi teise ettekandes pole see mulle nii sügavat muljet jätnud kui Sõrmuse ettekandes."

1914. a algul saabus Sõrmus Pariisist Eestisse kontserte andma. Esimene kontsert oli Tartus Vanemuises, järgnesid esinemised Võrus, Valgas, Viljandis ja Pärnus.
Tallinna sõites aga tõsteti ta võimude poolt Türil rongilt maha ja vangistati, kuid pääses kautsjoni vastu vabadusse ning sai Estonia lavale astuda. Estonias oli just etendunud E.Vilde näidend "Tabamata ime", mille peategelases viiuldaja Saalepis tunti ära Sõrmus.

Viiuldajana polnud Sõrmus tegelikkuses mingi ime. Kuid ta ei teinud muusikat vaid muusika pärast, tema missioon seisnes ka muus. Sõrmus oli bolševistlik agitaator, kes andis kontserte ja tegi kihutustööd paralleelselt. Seetõttu keelati tema kontserte sageli ära ning teda vahistati, saadeti välja Eestist, Preisimaalt ja Inglismaalt.

Ka oma teisel turneel Eestisse 1922. a sai Sõrmusele osaks vaenulik vastuvõtt. Tartus vilistati tema kontsert mädamunade pildumise saatel maha. Ajalehtedes ilmusid pahased kirjutised, kus nõuti Sõrmuse väljasaatmist, nimetati teda äraandjaks ja leiti, et taolist isikut ei tohiks riiki lubada. Kaitsepolitsei sai prokurörilt kirja, milles paluti "selgitada Sõrmuse tegevust Vabariigi vastases töös”. Kapo selgitas välja, et Vabadussõja ajal „... hakkas tema kihutustööd Eesti Vabariigi vastu tegema ja käis ka Narva ja Pihkva väerindel kontsertisi andmas. Kapo leidis tunnistaja, kes oli olnud Sõrmuse kontserdil. Tunnistaja sõnul mängis Sõrmus vaid veerand tundi, ülejäänud aja aga agiteeris. 1922. a algul kohustasid võimud Sõrmust Eestist lahkuma ning keelasid tal kontsertide andmise Eestis. Sõrmus aga vilistas selle peale ja jäi Tallinna. Nüüd peeti viiuldaja Viru tänaval kinni ja toimetati arestimajja. Juba järgmisel päeval käskis siseminister Sõrmuse Narva kaudu Nõukogude Venemaale tagasi saata, ta anti üle Vene saatkonnale. See jäigi Punase Viiuldaja viimaseks sünnimaakülastuseks. Veel 1925 saatis ta riigivanemale kirja sooviga Eestisse tulla. "Mul on igatsus jälle oma kodumaad näha. Ma palun Teid väga, meie endise sõpruse nimel, mulle lubada mõni nädal Eestis kontserte anda." Luba Sõrmus ei saanud.

1936 asus Sõrmus koos oma inglannast abikaasa Virginiaga elama Nõukogude Liitu, kus aga peagi algas Stalini terrorilaine. Sõrmus sattus ebasoosingusse, tal keelati esineda ja perel tuli kolida kitsukesse ühiskorterisse. Kunstniku tervis ei pidanud vastu, ta haigestus ning suri 16. augustil 1940. Urn tema tuhaga asub Moskvas Novodevitšje kalmistu punases kivimüüris.

 

Oma kodukanti külastas Sõrmus viimati 1922. a kontserdireisi ajal Tartusse.
Kõivu külas Kure talu maadel kunstniku sünnimaja asukohas avati tema 90. sünniaastapäeval 1968. a mälestuskivi (autor Arseni Mölder), millele on raiutud portree ja vastav tekst.

 

Sõrmusest on vändatud ka täispikk mängufilm Tallinnfilmi ja DEFA (SDV) koostöös, mis valmis 1974. a, režissöör Kaljo Kiisk.

 

 

J. E.Sõrmuse eluloouurijad on püüdnud selgitada, milles seisnes tema populaarsuse fenomen – teda kogunes kõikjal kuulama väga arvukas publik. Tegemist oli karismaatilise isiksusega, kes sütitas nii sõna kui viiulimänguga, eelkõige aga oma kaasakiskuva revolutsioonilise kirega. Fenomen seisneb ilmselt selles, et Sõrmus oskas ühendada poliitilise idee ja kunstilise kujundi mõjujõu.

 

Kasutatud allikad:

Erelt, P. (2008). Punane Viiuldaja [ Eduard Sõrmusest]. Eesti Ekspress, 30. okt, lk A40-A41.
Kõrvits, H. (1968). Eduard Sõrmus. Tallinn: Eesti Raamat, 188 lk, ill.

 

Luunja Vallavalitsus
Puiestee 14
Luunja alevik
Tartu maakond

tel +372 741 7319
faks +372 741 7398
e-post: luunjavv@luunja.ee
Copyright © Luunja vald 2011
MWeb